Väikese meenutusena olgu öeldud, et ajal mil „Osoon” alustas, olid keerulises olukorras nii vastselt taastatud Eesti Vabariik kui ka meie loodus. Sellesse aega mahub nõukogude sõjaväe Eestist lahkumine, võõrvõitlejatest jäid maha suured saastatud piirkonnad ja reostatud jõed.

Veestik ja kalad kui looduse peegel


Sander Loite, üks saate tegijatest, ütleb, et vete seisund ja kalade elutegevus on läbi kõigi aastate olnud üks olulisi teemasid. Lisaks sellele, et kalad on huvitavad, on nad ka hea peegel ja indikaator, andmaks märku, mis toimub keskkonnas tervikuna.

„Veekogude ja kalade jälgimine annab märku, mis seisus on keskkond. Kui on näha, et liigid kaovad või kalu jääb vähemaks või nende populatsioonid on nõrgad, siis on selge, et selles elupaigas on probleeme,” arutleb Loite ja ütleb, et „Osoonis” pole olnud ühtegi hooaega, mil kalade elu poleks kajastatud. Teemasid on olnud seinast seina: kalade seirest, kalapüügist, kalakaitsest kuni veekogude seisundi parandamise ja rändetakistuste eemaldamiseni.

Aastatel 2007–2017 juhtis „Osooni” ka tuntud kalamees ning kaladest haaravalt rääkinud ja kirjutanud Vladislav Koržets.

Vladislav teeb Võrumaal kalasuppi (2017)

Kaameraga Sindi paisul


Üks „Osooni” tegijate suuri töörõõme on seotud eelmise aasta kalandusteo konkursi võiduga – Sindi paisu avamisele eelnesid mitmed saatelõigud läbi aastate ja ka esimesi muutusi on „Osooni” meeskond põhjalikult kajastanud.

Pärnu jõgi, kus Sindi pais asus, on ja on olnud suurima potentsiaaliga lõhejõgi Eestis – suurem kui ülejäänud lõhejõed kokku. Pärnu jõestikus on 270 jõge ja oja, kokku üle 3000 kilomeetri. Sindi pais asus 15 kilomeetrit Pärnu jõe suudmest sisemaale, täpselt seal, kus asub Pärnu jõe esimene kärestik.

Varem sai lõhe sigida Pärnu jões ainult Sindi paisu alusel kärestikul, kus taastootmist on parimatel aastatel hinnatud 300–400 laskujale aastas. Rändetee avamise järel on Pärnu jõe lõheasurkonna taastootmisvõimeks Keskkonnaagentuuri poolt hinnatud kuni 50 000 laskujat aastas.

Kui endistel aegadel oli Sindi pais elektri tootmiseks vajalik, siis kaasajal tal seda funktsiooni enam polnud. 2015. aastal ostis riik Sindi paisu ära – juba siis eesmärgiga see lammutada. Keskkonnaministriks oli toona Mati Raidma ja otsust jõgi kaladele tagasi anda peetakse üheks lähiajaloo olulisemaks keskkonnaalaseks poliitiliseks otsuseks.

Sander Loite meenutab, et tegu oli väga hea näitega teadlaste, ametnike ja kogukonna koostööst, tänu millele suudeti teha looduse ja kalade jaoks väga oluline muudatus.

„„Osoon” hoidis Pärnu jõel toimuval läbi aastate, isegi läbi aastakümnete silma peal. Sindi paisu eemaldamine ja Pärnu jõe elukeskkonna parandamine oli ju lausa Euroopa tasandil oluline projekt,” kinnitab ta. Rõõm avatud jõevetest on ühine nii loodussaate tegijatele, teadlastele kui ka kohalikele inimestele, kelle igapäevaelu rikastus ilusate vaadetega puhke- ja jalutuskohtade poolest. Kõige enam on avatud paisust kasu aga loomulikult kaladele!

Erinevaid räimi tutvustamas


Kui Sander Loite aastal 2011 „Osooni” tegijatega liitus, oli tema esimene telelugu muide just kaladest, täpsemalt rahvuskalast räimest.

„Tutvustasin sügisräime,” meenutab Loite ning selgitab, et rahvuskalal on kaks rassi, üks koeb kevadel ja teine sügisel.

Kevadise räimega on enamik kalasõpru hästi tuttavad, kuid augustis algab sügisräimede kudemisaeg, mis kestab lausa oktoobri lõpuni välja.

Kevadisega võrreldes on sügisräim märksa suurem, mõned peaaegu heeringa mõõtu. Praegu käsitletakse kevad- ja sügisräime sesoonsete rassidena, kuid osa teadlasi on arvamusel, et tegu on lausa kahe erineva liigiga.

Kihnlased nimetavad sügisräime ka võrguräimeks. Nimelt püütakse kevadisi räimi kastmõrraga, sügisesi aga suurte ajalooliste võrkudega.

Köögipoolelt vaadates on sügisräim veidi rabedam, mistõttu tema välimus pole alati kevadräimega võrdselt kaubanduslik, kuid tegu on väga maitsva kalaga, mis kindlasti väärib kohta toidulaudadel.

Vabatahtlikega kuderahu kaitsmas


„Osoon” on alati olnud seal, kus looduses midagi olulist toimub. Vahel on see ilus, vahel muret tekitav, vahel lausa ohtlik.

Viimase näitena võiks välja tuua koos vabatahtlike kalakaitsjatega patrullimas käimise, et röövpüüdjate tegevust takistada.

Vabatahtlikud kalakaitsjad, kes peamiselt on ka ise harrastuskalastajad, peavad aastast aastasse kuderahu valvet paljudel Eesti jõgedel, kus lõhe ja meriforell kudemas käivad – olgu siinkohal mainitud näiteks Purtse, Kunda, Toolse, Selja, Valgejõgi, Pirita, Vasalemma, Vääna, Keila, Vihterpalu, Piirsalu, Pärnu jõgi koos lisajõgedega ning kõik Saaremaa jõed.

Kui „Osooni” tegijad kaameraga vabatahtlike tööd jäädvustasid, õnnestus tabada ka võimalik röövpüüdja, kes küll algul põgeneda üritas. Kättesaamise järel kinnitas mees, et käis niisama hilisõhtul jõevees jalutamas, ometi ei suutnud ta selgitada, miks on tema seljakotis lõhemarja jälgi ja kalapüügikonksud.

Haaravad materjalid kalade eluringist


Ühe väga põneva saatetegemisena meenutab Sander Loite selle kajastamist, kuidas RMK Põlula kalakasvatuskeskuse abiga lõhepopulatsiooni turgutati.

„90ndatel oli lõhepopulatsioonide seis Põhja-Eesti lõhejõgedes kehv. Et olukorda parandada, võeti Kunda jõkke kudema tulnud kaladelt niiska ja marja ning kasvatati neist Põlulas väikesed kalamaimud, kes siis jõkke tagasi lasti. „Osoon” filmis üles kogu selle tsükli, kalamarja viljastamisest poegade koorumise ja kasvamiseni. See on ilus ja õpetlik lugu, millel on väärtus televisooni jaoks, aga mida saab kasutada ka koolides õppematerjalina.”

Kui lõhede populatsiooni turgutamisega oli edu saavutatud, siis Sindi paisu avamise aegu tehti sama ka Pärnu jões kudeva siiaga. Ja ikka olid kohal ka „Osooni” tegijad, kes noorsiigade elualgused telepurki püüdsid.

Noortega kalapüügilaagris


„Osoon” on saade igale vanuserühmale ja loodusharidus algab teadupoolest juba maast madalast. Kui kalandustarkusest rääkida, siis on „Osoon” käinud külas ka noorte kalastajate laagris, mille üks korraldajaid oli loodusemees Peep Männil.

2020. aasta suvel noorte kalastuslaagris

„Osooni” saatejuht Kristo Elias käis vaatamas ja uurimas, kuidas noored kalamehed kala püüavad, vee- ja loodustarkusi omandavad ning keskkonnaga suhestuvad.

Õie Arusoo: kalateemade käsitlus on olnud järjepidev

Pean väga oluliseks, et kalateemade käsitlus meie saadetes on olnud järjepidev. Juba „Osooni” kolmandas saates 22. novembril 1993 „Kuldkala nimi on raha” rääkisime kalavarudest, kalapüügist, kala hinnast ja uuest ametist „kalakaupmees”. Väikesed kalatsehhid olid suletud. Kallim ja kvaliteetsem kala müüdi välismaale, kohalikule inimesele jäi põhiliselt räim ja kilu. Tavaline pilt varahommikul rannas oli järelkärudega Žigulide rivi, nii liikus kala otse kalapaadist kalakaupmehele.

1994. aasta 23. mai saate teemaks oli kalade tervis ja veekogude reostuse mõju kaladele. Mereinstituudi teadlaste abiga püüdsime teada saada, kui palju on kalades ladestunud raskmetalle, eriti elavhõbedat, ja kuidas see mõjub inimese tervisele.

1996. aastast olid teemaks takistused kalade kude- ja rändeteedel ning esimeste kalatreppide ehitamine. Looduslikud populatsioonid olid paljudes lõhejõgedes keskkonnareostuse ja avamere ülepüügi tõttu hävinud. Endised lõhejõed asustati Põlula kalakasvatuskeskuses (Põlula kalakasvatuseksperdi Ene Saadre juhtimisel) kunstlikult toodetud noorkalaga. Kalade asustamist Kunda jõkke filmisime 1993. aastal.

Rootsi teadlaste uurimus näitab, kui ränk on lõhe teekond. Emakala koeb keskmiselt 8500 marjatera, millest koorub ja saab küpseks ning laskub merre 51 kala. Pikal teekonnal hukkub haiguste ja kalapüügi tõttu 50 lõhet ja ainult üks pääseb oma sünnijõkke tagasi kudema.

1997. aastal kajastasime rahvusvahelist projekti „Time Out!”. 26 Läänemere-äärsete riikide keskkonnaorganisatsiooni nõudsid lõhe avamere ja kaldapüügi lõpetamist Läänemerel.

Kalade ja kalandusega seotud probleemid on jätkunud läbi 28 hooaja. Üha rohkem oleme keskendunud kalakaitsele, teadusuuringutele ja osalenud seirepüükides.

Esimestest saadetest alates oleme teinud koostööd kalateadlastega, nagu Mart Kangur, Rein Järvekülg, Jaak ja Meelis Tambets, Markus Vetemaa, Arvo Tuvikene, Redik Eschbaum, Väino Vaino, Ain Järvalt, Teet Krause, uuema põlvkonna nimedest aga näiteks Martin Kesler, Mehis Rohtla, Roland Svirgsden, Lauri Saks, Priit Bernotas, Elor Sepp jt.

Teemade lahtimõtestamisel on suur osa ihtüoloogi haridusega saatejuhtidel. 2005. aastal liitus meiega Randel Kreitsberg ja 2011. aastal Sander Loite.