| Piibujutt | Viljandimaa |
See lugu juhtus stagnaajal. Metsakombinaadi meister oli joodik. Kes ütleb palkidest ära, kui odavalt ja kohe saab – majad tahtsid ehitamist.
Pärast materjalide ülevaatust selgus puudujääk. Metsakombinaat andis asja kohtusse. Kohtus võetakse arvesse palkide loomulikku kokkukuivamist. Protsent oli sel ajal 6. See osa arvestamisele ei kuulu, vaid mahakandmisele. Kui palgi läbimõõt oli 20 cm, siis 1,2 cm kuulus mahakandmisele.
Arvestus käis sel ajal Felixiga, mis oli tolleaegne arvutusmasin. Kohtunikud väntasid arvutada, saadud tulem võeti maha – ikka palju palke puudu. Nüüd tuli advokaat: „Palk kuivab ka pikuti kokku.“ See oli pähkel, kohus tegi vaheaja ning pärast suuremat rehkendust kuulutas – palke polegi puudu. Kipub üle jääma.
Ainukene, kes metsast teadis, oli meister ja metsakombinaadi insener. Kohtunik oli küll kõrgelt haritud, aga metsast ei teadnud midagi. Metsakombinaadi insener mõtles: mida sa joodiku käest saad – panna vangi, aga see ei too kadunud materjali tagasi.
Nii asi jäigi.
