Me peaksime hoidma loodust seal, kus me ise oleme, oma lähedal. Mitte kusagil kauges rahvuspargis, mida käime puhkepäeval laudteed mööda kõndides imetlemas.

Eestis majandatakse metsa kindlalt üldtunnustatud säästlikes raamides. Väited, mis püüavad maalida teistsugust pilti ja teevad seda kohati edukalt, on ajendatud soovist kunstliku kriisi abil olukorda muuta. Ja need on vaid näiliselt keskkonnale suunatud.

Kaitsealused liigid ilmuvad välja üha uutes kohtades meie, metsaomanike majandatavates metsades. Kuidas see siis võimalik on? Vaid range kaitse pidi ju aitama liike ja elupaiku hoida. Minu loogika aga ütleb: maaomanik on parim loodushoidja, kui temale antakse võimalus ja stiimul.