| METSALEHT | JUHTKIRI |
“Kolmekümneaastane vaba Eesti riik on piisavalt küps, et suuta kaitsta loodust, jättes alles maainimestele nende väärikuse ja sissetuleku. Veel parem, kui riik suudaks neid kaht ühendada,” lausub Eesti Erametsaliidu juhatuse esimees Ando Eelmaa käesolevas Metsalehes.
Metsaomanik, kes on oma ettevõtluse rajanud metsamajandamisele, ostnud selleks maad ja soetanud tehnikat, ootab õigustusega, et tal metsaraiet ära ei keelata või oluliselt ei piirata. Maid looduskaitse alla võttes pakutakse osati küll ka hüvitisi välja või öeldakse, et mis viga, saate ju ka metsa vähehaaval majandada, aga tegelikult tähendab see ikkagi olulist sekkumist.
Kujutagem ette olukorda – loomapidaja on rajanud korraliku piimandustalu, lüpsab lehmi kolm korda päevas, aga siis öeldakse talle, et lüpsa üks kord päevas. Või veel parem, ära lüpsa üldse, näita oma lehmi hoopis turistidele. See, kuidas loomapidaja sellisel juhul aga hakkama saama peaks, keelajat suurt ei huvita. Tunduks ju imelik ja ebaõiglane? Ometigi on asja olemus mõlemal puhul ühesugune.
Seega on igati õigustatud algatus taastada maadevahetus ja anda looduskaitselise metsamaa vastu samas piirkonnas samaväärne majandusmets. Et maaomanikud saaksid jätkata tööga, millele nad oma ettevõtluse rajanud on.
