„Keskkond ja miljöö on siin rahulikumad,” selgitas Tuuli Bürkland, miks ta teeb ratsutamisteraapiat Otsa talus. Lapsed näevad lisaks hobustele ka kogu taluelu, paljudel pole ju maavanaema ja -vanaisa, kes peaksid loomi.

Hiljuti koorusid kaks tibu, nemad on tõmbenumber. Lisaks elavad seal ka küülikud, kanad ja kukk. Kusjuures mõned lapsed ei tee kukel ja kanal vahet ning tahavad kangesti kukemune korjama minna.

Kaheksast tallis elavast hobusest kuus osalevad ka teraapiates. Hobupark peakski olema võimalikult lai, et leiaks igale lapsele sobiliku neljajalgse sõbra. „Kui tahame kõnnimustrit mõjutada, siis peaks olema väikse lapse jaoks väike hobune. Aga kui on lisaks käitumisprobleemid, siis võiks just suure hobuse võtta,” selgitas ta.