Vilsandlane Jaan Tätte ütleb, et tema vajadus ennast sõnadega väljendada jääb üha väiksemaks. Ning ikka räägib saareelu, enda elu ja maailmamere elusaks.
See on nüüd taas see kord, kui peab ütlema, et ideed on õhus. Neljapäeval ärkasin pisut enne päikesetõusu. Facebooki-aken hakkas vilgutama, et muusik Silver Sepp teeb otseülekannet. Hakkasin vaatama Vilsandi mere kohale tõusvat päikest, Silver Seppa koos Jaan Tättega seal pingil, tuttav paadisild selja taga. Rääkisid vähem, laulsid. Pärastlõunal helistas meie lehe tegevtoimetaja (ta seda ülekannet ei olnud näinud – M. M.) ja küsis, kas ma ei tahaks Jaan Tättelt küsida, mis elu ta elab. Muidugi ma tahtsin.
Jaan! On meri see koht, kuhu kiirustavas maailmas saab ennast ankurdada?
Jah, ma mõistan sind. Praegugi, kui räägime, loksun siin paadis, peegelsiledal veel. Meri on see koht, kus sa tõesti ei näe suuri muutusi. Kuskil jah on tuulepargid, aga meri on selline, nagu ta on miljardeid aastaid olnud. Kui sa ei näe seda koledat, mis inimene on teinud. Sadamad on ikka sadamad ja meremehed on mehed, kellel on sära silmades. Tunneme üksteist ära merel.
Asjad korduvad.
Asjad ei muutu.
Kuulasin sind päikesetõusus laulmas ja sain aru, et su hääl on karusemaks läinud.
