| METSALEHT | JUHTKIRI |
Sageli kostab sotsiaalmeediast süüdistus, justkui müüdaks Eestimaalt raiutav puit suuresti palgina välismaale. Ometi pole nii – Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu ülevaate andmetel moodustas ümarpuit puidupõhiste toodete ekspordis rahalises mahus kõigest 4%.
Sealjuures moodustas lõviosa ehk üle 83% eksporditud ümarpuidu kogusest (489 000 tm) selle aasta esimese kolme kuu jooksul paberipuit. Ehk siis selline puit, millest reeglina siinmail midagi valmistada ei saa.
Ühtlasi on aga viimasel ajal kuulda kodumaistest ettevõtmistest, mis püüavad säärasele puidule leida etemat kasutusvõimalust kui tselluloosiks keetmine. Näiteks Imaveres on tööd alustanud katsetehas Graanul Biotech, kus puidumass lõhustatakse unikaalsel moel ligniiniks ja puidusuhkruteks, millest võiks tulevikus saada paljudele tööstusharudele tarvilik biotooraine.
Toril alustas aasta alguses tööd saeveski, mis ostab madala kvaliteediga palki, saeb need laudadeks ja prussideks ning müüb pakendeid tootvatele ettevõtetele. Osalt jõuab sealjuures neile ka tselluloositehaste puit ning energiapuit. Kaubaalused on kahtlemata pikema eaga tooted kui paber või ahjutäide, ehkki ka viimati mainituteta ei saa kuidagi läbi.
Nüüd siis proovib osaühing Inopure mustast lepast valmistada šiitake seenepakke.
Kõigi nende ettevõtmiste mahud on küll üsna väiksed ning ekspordivajadus püsib, ent näitavad ometi siinsete ettevõtjate nutikust ja soove puitu parimal võimalikul moel väärindada.
