Sel pühapäeval tähistaks Jüri Aarma oma 70. sünnipäeva. Arvatavasti oleks ta ennast suuremast avalikust peost mööda kavaldanud ja toimetusse saabunud nagu ikka sel puhul – koliseva kotitäie magusa vahuveiniga.
Jüri sünnipäev tõi Maalehes alati kaasa kaks küsimust. Esiteks, miks toob ta meile seesugust ülimagusat kihisevat kraami, ning teiseks – kui ta selle juba kord kohale vedas, siis kas ei võiks ta meile laulda ühtlasi ka oma šampanjalaulu?
Esimese küsimuse peale teatas Jüri, et aga naised armastavadki magusat, teisele vastas „Ei!“.
Tema nimelt ei taha olla see, kes oma ainsat hitti igal võimalusel toolile esitama ronib ja sellega kõiki alalõpmata tüütab.
Ei aidanud mingi jutt, Jüri esitas hoopis mõne paljusõnalise kuplee ning tegi seda nii valjusti, et ülemused närvlikult ringi hakkasid vahtima.
