Jüri Aarma kümme aastat tagasi: ilusaks teeb inimese elatud elu slepe

Täna oleks 70aastaseks saanud näitleja, muusik, ajakirjanik, saatejuht, õhtujuht ja mälumängur Jüri Aarma. Taasavaldame intervjuu, mis tehtud kümme aastat tagasi, tema 60. juubeli puhul.

Jüri, sinu lugematutes intervjuudes kordub alatihti üks küsimus. Palud inimestel jätkata lauset “Ma loodan, et...”. Mida sa ise loodad?

Ma loodan, et Facebook ei muutu kunagi kohustuslikuks.

Talvel sõidad mööda Tallinna Smardiga, millel vaid kaks istet ja peaaegu olematu pakiruum, suvisel ajal aga motorolleriga. On see üks su viise end veelgi enam nähtavaks teha?

Ei, puhas arvestus. Saan rolleriga Maalehe toimetusest koju rutem kui autoga. Pealegi võtab ta hoopis vähem bensiini. Ning kolmandaks on mu roller piisavalt odav, Hiinas tehtud.

Smart meeldib mulle aga oma disainilt. Plast, ei roosteta. Justkui kilekott metsa all.

Motorolleriga sõitmise tõttu oled mees, kes tihti kannab kiivrit. Hampelmanni-aegne kaabu tukub aga pigem riiulil. Miks?

See on lõbus läbitud etapp. Pealegi pole pundi vaimset isa Kaarel Kilvetit enam meie hulgas. Aga on, mida meenutada, küll. Paarsada kontserti aastas, ligi kümme aastat järjest.

Ööpäevas pole vist kellaaega, mil poleks mängitud.

Ja kus?

Varrudest matusteni.

Juuksed on sul juba hallid. Millal sa neid värvima hakkad?

Olen õige aja juba mööda lasknud. Ka olen loomult laisk, aga juukseid tuleb värvida pidevalt.

Lisaks ei näe ma sel mõtet. Teeks ju isasloom ehk mees seda eesmärgiga parem välja näha. Mina aga ei kavatse enam selles valdkonnas konkureerida. Asjad on paika loksunud.

Või pidanuks hoopiski vastama, et värvingi. Halliks.