Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

1941. aasta mais olid meeleolud sõjaväes ärevad. 1939. aasta otsused viisid Eesti liitumisele Nõukogude Liiduga ning oma riigi eest võitlema valmistunud sõjaväelased viidi 1940. aasta suvel üle Punaarmee koosseisu. Paarsada ohvitseri saadeti erru, teistele jäi küll varasem vorm ning relv, kuid auastmete süsteemi muudeti ja senine struktuur lõhuti.

Eestimeelne ja võitlusvalmis ohvitserkond jäi kohe uue võimu hambusse, arreteerimised hakkasid juba 1940ndal. Erru saadetutega polnud muret. Neid üksikult kodust kinni võtta ja külmale maale surema saata oli lihtne.

Hoopis raskem oli lahti saada kaadrisõjaväelastest, kes kandsid relva ning kellel oli oma meeste toetus.

Ohvitserid panid märke lugedes tähele, et Venemaa valmistub sõjaks – armees viidi läbi vaktsineerimisi ning sõduritele jagati paberirullikesi nende andmetega, tuvastamiseks haavatasaamisel või langemisel.

Omavahel arutati, kas ei peaks lihtsalt metsa pagema. „Kui oleks teadnud, et paari nädala pärast sõda algab ning ette aimanud, mis ohvitsere ootab, siis olekski pidanud metsa minema,“ tõdeb Oskar Uluots (1904–1991) hilisemates mälestustes.

Seda, et korraga võetakse kinni ja viiakse Eestist ära ligi 300 ohvitseri, kellest aastate pärast jõuab koju vaid käputäis, ei näinud keegi uneski.

Hästi saladuses hoitud kurikaval plaan õnnestus hiilgavalt.

1941. aasta mai lõpuks viidi väeosad suvelaagritesse ning paigutati põhiliselt Petseri Põhja- ja Lõunalaagritesse.