Filosoofiline haugatus kestis kella kuueni, kui inimesed ja autod liikuma hakkasid

| Piibujutt | Pelgulinn |

Oli vaikne sume augustiöö, nii umbes kella kahe paiku. Lesisin lahtise akna all ja lugesin. Äkitselt ütles üks koer kusagil lähikonnas ilusa madala baritoniga: "Auh." Selline soliidselt rahulik ja natuke nagu filosoofiline haugatus.

Jäin kuulatama. Aga rohkem ei midagi.

Olin koera juba unustanud, kui umbes 15 minuti pärast kuulsin äkki uuesti: "Auh."

Ronisin akna peale ja puurisin pilgu pimedusse, et kus see koer küll olla võiks. Aga ei midagi. Vaikus. Kõhutasin viis minutit aknal, siis katsusin uuesti raamatusse süveneda. Väga hästi see ei õnnestunud, sest kõrv oli nüüd juba pidevalt kikkis.

Ja eelmisest haugatusest arvates umbes veerand tunni pärast tuligi uus "auh".

Ja veel veerand tunni pärast järgmine "auh".

Nii kestis see kella kuueni hommikul, kui inimesed ja autod liikuma hakkasid.

Varem ega hiljem ei ole ma seda koera kunagi kuulnud. Ega ka näinud lähikonnas ühtki vasika mõõtu koera, kellele see sügav filosoofiline bariton sobida võiks. Sellest on nüüd juba palju aastaid, aga ikka taban end vahel sellele koerale mõtlemast ja temast puudust tundmast...