“Kui rääkida presidendi otsimisest, siis minu meelest käib see praegu täiesti valest kohast. Ja see kõik algas 2006, kui valiti presidendiks Toomas Hendrik Ilves, kes oli siis 52aastane. Oli õnneks kolm aastat vanem kui peaminister Ansip. Aga samal ajal oli selge, et tema presidendiamet lõpeb ja ta pole veel pensionieas. Ta oleks võinud olla edukalt veel pikalt Eesti välisminister.

Järgmiseks presidendiks valiti toona 46aastane Kersti Kaljulaid, kes oleks samuti võinud olla ju huvitav peaminister Eestile – nii praegu kui ka tulevikus.

Ja nüüd räägitakse 42aastasest Jüri Ratasest. Tal võiks karjääri täitevvõimu juures olla ees veel 20 aastat. Aga üldiselt presidentuuriga inimese poliitiline karjäär lõpeb, kuigi on ka erandeid, nagu Leedus peaminister Algirdas Brazauskas.

Minu meelest peaks sellises parlamentaarses vabariigis nagu Eesti olema president põlvkonna võrra vanem kui peaminister. Presidendi roll on mängida sellist poliitilist ülemkohtunikku, rahva isa või kuidas soovite nimetada. See oli omane Lennart Merile ja Arnold Rüütlile, kui oli põlvkonna vahe peaministriga.”