| METSALEHT |
Ühel 2014. aasta kevadpäeval tassis postiljon Alutaguse vallas kaitsekohustuse teatised laiali. “Nagu oleks küüditamise kirjad olnud,” ütles ta. Nii mäletab toimunut metsaomanik Aneli Šmigelskite, kes oli ka üks kirja saajatest.
Et looduskaitse pole mingi meelakkumine, seda teadis Šmigelskite varemgi. Koos kaasaga otsustasid nad juba ammu, et toidavad peret oma metsa majandamisega. Kui on vaja raiet teha, lähevad mõlemad hommikul mootorsaagidega metsa. Mees langetab, naine laasib.
Pärastlõunal veab kaasa väikese traktoriga materjali kokku. Aneli hakkab aga koostama dokumente järgmisele kohtuastmele, et metsaomanikule riigi poolt tehtud ülekohus lõpetada. Seni pole see õnnestunud.
Riik müüs 2000. aastate algul piiratud enampakkumiste korras kohalikele elanikele umbes kümne hektari suuruste tükkidena vaba metsamaad, mida keegi polnud tagasi nõutanud. Need olid majandusmetsad, mis omandatigi eesmärgiga sealt elatist teenida ja mingeid kaitsepiiranguid neis ei olnud.
Algsel eesmärgil neid maid aga enam kasutada ei saa, sest metsades kaitstakse lendoravaid ja nüüd on rajatud ka üha laienev Alutaguse rahvuspark.
Nii läks paljude erametsaomanikega. “Mina ei ole lendorava vastu, aga olen maa eest raha maksnud,” ütleb Vello Veske, kes hoidis oma metsa n-ö pensionisambaks.
80aastasele Agu Aasametsale toob praegune olukord meelde küüditamise ning sundkollektiviseerimise. “Sai oodatud seda Eesti aega. Nüüd oma inimesed teevad nii ära, et vähe ei ole. See on ikka äärmine alatus.”
Kõige rohkem häirib metsaomanikke aga see, et mingit lendoravat tegelikult nende metsades ei ela.
