Iraani pagulaspere rääkis oma loo Taevaskoja metsade vahel: meil tekkis kodumaal probleem, sest ma olen filmitegija

Jooksen Tartu vaksalist suure hooga läbi ja istun rongi. Väljas on palav, sees on veel palavam, aga uudishimu on suurem. „Taevaskotta, palun,“ tellin. „No muidugi,“ naerab kontrolör ja viipab teatraalselt üle puupüsti täis vaguni, „kõik lähevad ju täna Taevaskotta, mujale nad ei lähegi!“.

Kontrolöril on õigus, selgub tunnikese pärast. Aga sellal kui rongitäis rahvast ilusa ilma puhul kõlakodasid ja Emalätet uudistama valgub, suundun mina hoopis Taevaskoja külamajja. Või peaks kohe ütlema, et Iraani?

Päikest ja sääski jagub. Otsin varju ning astun otsustavalt külamaja õues oleva varjualuse alla. Laual seisab suur karahvin. „Ma tegin ekstra mitte-magusa seekord,“ hõikab kõlav hääl. Kerge aktsendiga, aga muidu sulaselges eesti keeles. 

Behnan aga avab koduriigist lahkumise tõelise põhjuse. „Meil tekkis Iraanis probleem, sest ma olen filmitegija. Tegin filmi laste abielust ja nende vägistamisest. See ei ole ju normaalne, kui oled 8-aastane ja abielus?! Ma tegin sellest filmi ja valitsus küsis, et aga miks sa tegid selle?!“ räägib mees.