Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Selgub, et kui Daniel Vaarik koos mõttekaaslastega Levilaga alustas, tundsid ajakirjanikud huvi nende ärimudeli vastu. „Põrgusse! Miks te ei küsi, mis me luua kavatseme? Mida me kirjutada tahame? Meisse on sisse taotud, et kõik peab olema hästi kasumlik. Sellel on omad plussid ja miinused,” räägib Daniel Vaarik. Ja lisab, et kui Levila ei kesta 150 aastat, siis see ei ole tragöödia. „Tragöödia on see, kui me raha kokkuhoidmise nimel kirjutame mingit lahjat asja.”

Mis on Eestis sellist, mida tuleks hoida ja säilitada?

Meil on väga hea põhiseadus. See on nii üles ehitatud, et just nimelt võimu kuritarvitada on raske. Võimu on jagatud kõigile natukene. Keegi ei ole ainuvalitseja. Selle ma säilitaks.

Eestis on palju näiteid, et meile ei meeldi, kui mingeid asju nii-öelda ülevalt öeldakse. Meil on alati hästi palju inimesi, kellele ei meeldi, kui neid (otsib sõna) ...

... kamandatakse?

Just. See on võib-olla Eestile omasem kui mõnele teisele riigile. Me oleme hajutatud, oleme sõltumatud... Kui miski hakkab alt üles liikuma, siis sellest saab vahel rahva hing. Kui keegi nii-öelda ülevalt käsib, siis seda mitte mingil juhul ei tehta. Võib-olla see ei ole üldse halb. Tuleks tunnustada iseseisvat, oma peaga mõtlemist, ja mõista selle erinevaid väljendusi. Ülevalt alla tulemisel peaks äkki läbi rääkima teisiti, kui me seda oleme harjunud tegema. Eesti kaasamine eeldab ikka põikpäiste pujäänidega toimetamist. See pole ju halb.