Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Üheks püsikülaliseks tolles Rääma ärklikambris oli hilisem kunstnik ja luuletaja Arno Vihalemm (1911–1990), kes pärast Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi lõpetamist töötas maamõõtjana, sest edasiõppimiseks polnud majanduslikku jaksu.

Seltskonna võõrustajaks oli aga ärklikambri üürnik Kaarel Ird (1909–1986). Oma toakese nõustus ta sõpradele alaliseks kooskäimise kohaks andma, sest Pärnu Töölisteater, kus noor Ird maalriameti kõrval tegutses, oli uksed sulgenud ja „ees oli palju pikki täitmata õhtuid“, nagu Ird ise on meenutanud. Lähemasse sõpruskonda kuulus ka hilisem luuletaja August Sang (1914–1969).

Üüritoas, mis kultuurihuviliste noorte kogunemiskohaks sai, valitses boheemlik segadus, mis mõjus inspireerivalt. Nii on Ird meenutanud, kuidas ta kord enne järjekordset kogunemist püüdis veidi tuba koristada, kuid Vihalemm sattus talle peale ja kurjustas „miljöö rikkumise pärast“ ning loopis kõik need tühjad suitsupakid ja konid, mis Ird oli pliidi ette kokku pühkinud, taas mööda korterit laiali.