INTERVJUU | Juubilar Tunne Kelam: kõige suurem hirm oli peavooluga kaasa minna

Ühiskonnategelane ja poliitik Tunne Kelam ütleb, et tema elu on kulgenud alternatiive otsides, sest ükski tulevikku vaatav riik ei saa jääda kinni vaid ühte maailmapilti.

Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Olete oma elus jõudnud tegutseda väga erinevates valdkondades, isegi sovhoosis töötanud. Kui ise vaatate, siis mis sündmused kõige selgemini välja tulevad?

Neid perioode on kolm. Esimene algas seitsmekümnendatel, kui mind tõmmati põrandaalusesse tegevusse. Olid väikesed grupid, kus valmistati ette Eesti demokraatliku liikumise programmi. Osalesin selle ettevalmistamise lõppfaasis.

Ma ei nimeta seda tegevust dissidentluseks, vaid vastupanuliikumiseks. Me polnud lihtsalt valitseva korra vastu, vaid tegutsesime okupeeritud riigis – siin on vahe.

Kui tagantjärele vaatate 1991. aasta 20. augustile, siis kas see asi läks hästi?

See läks üle ootuste väga hästi!

Oli esmatähtis, et otsuse tegemisest võttis osa Eesti Kongressi esindus. Esimene variant taotles tegelikult uue riigi loomist, ülemnõukogu (mis esindas ka okupatsiooniarmeed ja mittekodanikke) enese kuulutamist Asutavaks Koguks. 20. augusti päev läbi kestnud vaidlustes saavutati lõpuks selge seisukoht: Eesti riiklik iseseisvus taastatakse õigusliku järjepidevuse alusel, 1918 asutatud riigi kodanikkonnaga. See oli ainumõeldav alus rahvusriigi taastamiseks.