Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Krista Kaer on Tapa kandi tüdruk, kes sündis veidi enne seda, kui lennati esimest korda kosmosesse ja tekkis biitmuusika. Minu jaoks seondub see kõik ka hipide ajaga.

„Vaata, niisugune idealism, nagu hipidel oli, see ei saanud ju kauaks kestma jääda. Nagu elu on näidanud, töödeldi see kiiresti kommertsiks. Need hipid, kes ei ole ära surnud, on nüüd väga väärikad vanahärrad ja -prouad.” Veidi mõelnud, ütleb Krista, et selliseid laineid on ühiskonnas hädasti vaja.

„Selleks on vaja, et tõmmata tähelepanu millelegi muule kui ainult otsejoones progressile. Ma arvan, et mingil määral niisugune aeg hakkab tagasi tulema.”

Tõlkijana märkab ta, et kirjanduses on palju keskkonnateadlikku idealismi. „See on võimsalt tulnud, ja ma väga loodan, et aina tugevneb.”

Ta toob välja tuntud vastuolu, et kas sul on surres palju asju või midagi muud, mille peale mõelda.

Kui mõttevahetuse lõpus põgusalt puudutame meid ümbritsevat looduse ilu – Krista ja tema mees, luuletaja Peep Ilmet, elavad igal võimalusel oma Matsalu kodus – lausub ta: „Kui vahepeal maalt linna tulen, ütlen ikka, et olen nüüd tunduvalt parem inimene.”