Õiguskantsler Ülle Madise nendib, et praegu leiab igaüks metsa kohta endale meelepärase reegli ning konflikt on vältimatu. Viimati jõudis tema lauale probleem, et tänavu kevadel hakati raierahu kehtestama kaebustepõhiselt, mis tekitab metsamajandajatele ebavõrdse olukorra.
Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!
Erimeelsused raierahu ümber on suuresti tingitud juriidilisest segadusest.
Meie põhiseadus ütleb, et igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda. Meie metsaseadus ütleb, et metsa ökosüsteemi tuleb kaitsta ja metsa säästvalt majandada nii loodushüvede pealt tulu teenides kui ka seal elades või puhates. Seega põhimõttelisel tasandil vastuolu pole.
Praktikas on segadust tõesti üksjagu.
Kuidas peaks tasakaalu leidmiseks kaaluma asju, mida mõõdetakse erinevates ühikutes või mida ei saa üldse objektiivselt mõõta?
Looduskaitseliste piirangute seadmisega ei pruugi saavutada eesmärki, kui see inimesed maalt ära peletab. Ideaalis võiksime kõik Eestisse ära mahtuda, ruumi ju on.
Kui kaitseala loomine võtab eluvõimaluse ka hoolivalt inimeselt, siis tekib vimm, see on teada ka teiste riikide kogemusest. Rõõm haruldase linnu, looma või taime üle asendus varjamise ja isegi hävitamisega.
Kui haned põllul puhta töö teevad või hundid lambad maha murravad, ei saa riik keeldude autorina öelda, et see oli sinu äririsk ja vaata ise, kuidas saad. Sel juhul tuleb aidata kahjusid kanda.
