Enn Tarto tunnistati 1984. aastal eriti ohtlikuks retsidivistiks ning saadeti kümneks aastaks erirežiimiga laagrisse ja viieks aastaks asumisele tegevuse eest, millega suur osa Eesti elanikkonnast tegeleb praegu lausa iga päev.

Nimelt võttis Tarto osa “tendentsliku ja laimava informatsiooni kogumisest sisepoliitiliste sündmuste kohta Eesti NSVs ja illegaalselt väljaantava nõukogude riiklikku ja ühiskondlikku korda halvustavaid väljamõeldisi sisaldava kogumiku koostamisest”, seisab kohtuotsuses. Lisaks allkirjastas Tarto mitmeid märgukirju maailma ÜRO-le, lääneriikide ja Nõukogude Liidu juhtidele.

Igaüks, kes tänapäeval internetikommentaariumides või Facebookis poliitilistel teemadel sõna võtab, riskiks Nõukogude kohtu ette sattudes sama karmi karistusega.

Tarto oli sarnaste tegude eest kinni istunud ka aastail 1956–1960 ning 1962–1967, toona kandis ta karistust Mordva vangilaagris. Kuid nüüd, perestroika eelõhtul, saadeti ta Permi lähedale Kutšino surmalaagrisse.

“Sinna saabudes öeldi mulle: “Meie teid siin ei tapa, kuid piiname niikaua, kuni te ise surete,”,” meenutab Tarto. Laagriasukate suremus oli 10–20 protsenti aastas, ning kui Nõukogude Liit poleks kokku varisenud, oleks Tarto seal tõenäoliselt tõesti hukkunud.

Kuid ajad hakkasid muu­tuma.