Pikselöök tapab inimesi harva, kuid mis seda mõjutab? Eesti piksesurmade ajalugu

Teadaolevalt hukkus Eestis inimene välgulöögi tõttu viimati 1998. aastal. Välguohvrite arvu või õigemini selle puudumise tõttu kuulume arenenud riikide hulka, kus surmaga lõppevad pikseõnnetused on äärmiselt haruldased. Ent kuidas olid lood Eestis vähemalt sada aastat tagasi?

Milleks üldse välguohvreid uurida? Hinnanguliselt saab maailmas igal aastal välgulöögist surma umbkaudu 24 000 inimest. Sel moel viga saanuid on kümme korda rohkem. Seejuures valitseb riikide vahel selge sotsiaalmajanduslik lõhe. Arenenud riikides on välgusurm pigem kurioosum; need üksikud juhtumid on muutunud teadusliku uurimise objektiks. Hukkunud on peamiselt sportlased, matkajad ja mägedes jalutajad.

Näiteks 2019. aasta augustis sai Poolas Tatra mägede põhjaosas surma viis matkajat ja viga üle saja inimese. Tasub märkida, et Tatratest lõunasse jääva Slovakkia riigihümn on „Välk Tatrate kohal“ („Nad Tatrou sa blýska„).

Arenguriikides saavad piksega pihta tavalised põllul töötavad inimesed. Koos globaalse rahvastiku arvu tõusuga suureneb ka välguohvrite hulk. Rahvastiku juurdekasv on eriti suur troopilistel aladel, kus äikest tuleb ette väga tihti ning muu hulgas kasutatakse põllumajanduses palju käsitööd. Nii hukkub näiteks USA-s tänapäeval välgu tõttu keskmiselt 30 inimest aastas ehk 0,1 inimest miljoni elaniku kohta.

Indias on see suhtarv kaks ohvrit miljoni kohta, mis tähendab, et igal aastal sureb pikselöögist umbes 1755 inimest. Seega on üleilmses mastaabis välgusurmad päris suur probleem, seetõttu on nii mõneski teadusuuringus vaatluse all pikse põhjustatud kahjud ja nende vähendamise viisid.