Ütlesin Sulle Saueaugu esietenduse pika peolaua servas seistes, et Sass, söö ka. „Draama poisid ei luba mul süüa!” vastasid Sina. Ma ei saanud aru. Küsisin: „Kas sul on mõni uus osa tulemas, kus pead kõhn olema?” – „Ei-ei, nad muidu ei jõua mind ju kanda.” Oli sinulik kirstukandmise nali, vist naersime selle peale mõlemad.

Tahan Sulle kirjutada, nagu ütlevad venelased: „Светлая память!” Eestikeelne „helge mälestus” ei kõla mu jaoks nii mõjuvalt. Kui Sa said 70 ja Saueaugu teatritalu peremees Margus Kasterpalu korraldas sümpoosioni „Sass, kes kõnnib omapead”, viitas Su mängitud osadest põhjaliku ülevaate teinud Pille-Riin Purje, et Sass on eelmaa – selline piiriala, kus meri kohtub maaga.. Ei mäleta, kas ta ütles, et see on kõige väekam maa ... kõik teadsid nagunii. Nime vägi.

Öö vaid jäi vahele, kui me rääkisime – hommikul Sa ei ärganudki. Teisipäeval oli Su elu viimane esietendus. Olid „Kadunud kodus” Saare vana – võtsid kummalise puust nuku kukile ja läksid luhta ära.