Kristiina Reidolv: traditsiooniline filmitööstus on pandud fakti ette, et ta peab muutuma

Kristiina Reidolv on aastaid vedanud eesti kultuuri kõige julgemaid ja avatumaid ettevõtmisi, augusti hakul toimub Tartus tema korraldamisel Tartuffi filmifestival, seekord teadusteemaline. Sügisest asub ta Viimsis juhtima uut rahvusvahelist kultuurikeskust Artium.

Kui mulle öelda "teadus ja film", mõtlen ma ulmekatele!

Üks ulmekas meil seal Tartuffi filmifestivalil on...

Ainult üks?! Aga kuidas need teised siis välja näevad? Dokfilmid hoopis?

Filmiprogramm on laiema kaliibriga, seal on teadusega seotud filme, aga ka ühiskonnas teravaid probleeme tõstatavaid teoseid, nagu koolivägivald jmt. Tartuff kannab ühelt poolt sotsiaalselt ülesannet, teisalt aga armastust kõige laiemas mõttes, väga erinevate ühiskonnavormide vastu. Me vaatame ka ühiskondlikke protsesse, probleeme. Muidugi on programmis teadusega seotud dokumentaale, aga ka nt Rao Heidmetsa animatsiooni “Kood” maailma esilinastus, lausa festivali avamisel, milles on põnevaid seoseid geneetika ja eesti rahvuskultuuri vahel.

Lisaks filmiprogrammile on meil rikkalik kõrvalprogramm teadusasutuste, ülikoolide ja kultuuriorganisatsioonidega, üritusi on üle kolmekümne. Esmakordselt korraldame Tartuffi suveakadeemia ning tegeleme filmikirjaoskuse ja -haridusega. Suveakadeemia on diskussiooni- ja inspiratsiooniseminar, 5.–6. augustil Tartu Lodjakojas – see on tulevikku vaatav inspiratsioonilaager, mis tegeleb uute tehnoloogiatega kultuuritööstuses. Võtame fookusesse digitaalsed vahendid ja uued tehnoloogiad filmi-, muusika-, visuaal- ja etenduskunstide, aga ka arvutimängude valdkonnas – me vaatleme nt tehisintellekti mõju loomingule. Ja muidugi ka kultuuritarbimist, voogedastusplatvorme – koroonaajastu võimendas jõuliselt varasemaid tendentse, kui kultuuri tarbimine liikus üha aktiivsemalt voogedastusplatvormidele. Muusika- ja filmitööstuses jõudis see kiiresti kohale, nüüdseks on jõudnud juba ka etenduskunstidesse. Me heidame nendele uutele suundumustele oma laserikiire.