Te ilmselt ei usu mind, aga kindlasti on see, mis te etendust vaadates näete, jubedam kui see, mida mina või kes tahes sellest kirjutab. Jah, see on teatrisündmus. Jah, ma ei saanud esimese hooga pärast lõppu sellele plaksutada.

Sellist intensiivsust pole ma varem ühelgi teatrietendusel kogenud. Kui võrrelda, siis ehk NO99, Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastusega “Kõnts”. Aga “Kõntsas” jätavad lavastajad ja näitlejad vaatajale võimaluse need helgemad kohad, kus inimene saab enda tuhandeaastasest porist puhtaks pesta, üles leida – jätavad lootuse. Lavastaja Ivar Põllu Peipsiveeres seda ei tee. Neli tundi kestev lõputu pinge, vaev, õudus ... ei lahene helgusesse. See on lõpp...