Sellist intensiivsust pole ma varem ühelgi teatrietendusel kogenud. Kui võrrelda, siis ehk NO99, Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastusega “Kõnts”. Aga “Kõntsas” jätavad lavastajad ja näitlejad vaatajale võimaluse need helgemad kohad, kus inimene saab enda tuhandeaastasest porist puhtaks pesta, üles leida – jätavad lootuse. Lavastaja Ivar Põllu Peipsiveeres seda ei tee. Neli tundi kestev lõputu pinge, vaev, õudus ... ei lahene helgusesse. See on lõpp...