Kertriin Petrovi peres on kolm koduõppe last: 9aastane Liisu, 11aastane Juss ja 16aastane Aap, kes on ainsana ka tavakoolis käinud. Päras neljandat klassi otsustas pere ta koduõppele jätta, kuna Kertriini sõnul oli pidev koolis kaklemine ja narrimine Aabule liiast. Peale selle tekkis pojal tahtmatus õppida. “Esimesse klassi lähevad kõik lapsed särasilmselt. Ja keegi ei küsi, mis juhtub lastega esimese klassi lõpus, kui see sära kaob,” mõtiskles ema, kes on ise töötanud matemaatikaõpetajana.

Hommikul ärkavad lapsed üles siis, kui keha on vajaliku une kätte saanud, ja pärast tõusmist teevad nad seda, mis südamel on. “Kes jookseb, kes hüppab batuudil, kes hakkab joonistama või maalima,” rääkis Kertriin. Edasi valivad lapsed ise, kas nad soovivad teha klassikalist õpikuõpet, lugeda raamatuid, maalida, meisterdada või teha midagi muud, ja kaasavad vajadusel ema. Sügisel koostab pere koos õppekava ja lapsed jagavad ise ära, kaua neil millegi õppimiseks aega läheb. Lemmikained võetakse tavaliselt esimesena ette.

Kuigi ema meenutab naerdes, et tuli ka hetk, kui ta endale kaks liitrit veini palus, on pere vanim laps nüüdseks põhikooli lõpetanud ja läheb gümnaasiumi.

“Koduõppega on niiviisi, et inimesed üldiselt ikka valju häälega sellest ei räägi. Inimesed hakkavad vaikselt häält tegema tänu koroonale – terve riik oli ju koduõppel. Me polegi nii imelikud, kui te arvasite. Näete, saab küll, onju, ja ei metsistundki keegi ära,” muigas Kertriin.