Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Oleg Lojevski oli Vaba Lava esimene kuraator aastatel 2014–2015, ja on ka üks Narva festivali kuraatoreid. Kui temaga ühendust võtan, ütleb mees ilma sissejuhatuseta: “Skoro uvidimsja!” (Peagi kohtume.) Enda sõnul ei ole ta juba kaks aastat Eestis käinud. Teadagi, miks. “Ma loodan, et mind lastakse Narva. Asi selles, et Eesti on Sputniku vaktsiini heaks kiitnud. Mul on see tehtud. Olen vaktsineeritud.”

Kuna ma tean, et Oleg Lojevski on enamiku ajast lennus – mööda Venemaad ja maailma, korraldades teatrilaboratooriume ja vaadates teatrit –, siis küsin, kus ta hetkel viibib.

“Olen Voronežis. Juhatan teatrilaboratooriumi, mida nimetan “Klassika interpreteerimiseks”. Noored ja väga noored lavastajad töötavad klassikaliste näidenditega nii, nagu need oleksid nüüdisaegsed,” selgitab Lojevski.

***

Kui sa enam kui kümme aastat tagasi oma teatrilaboratooriumitega alustasid, siis rääkisid, et kolme päevaga valmivad lavastuseeskiisid aitavad n-ö tolmust heaoluteatrit uuele elule äratada. Kuidas on praegu?

Laboratooriumid on teatreid väga aidanud. Paljude repertuaari on ilmunud nüüdisaegsed näidendid. Teiseks: noori režissööre, kes tahtsid minna provintsi lavastama, oli varem vähe, aga nüüd on neid väga palju. Asi on jõudnud nii kaugele, et noorte lavastajate tööd väikeste linnade teatrites on saanud Kuldse Maski auhindu.

Ja mis peamine: teatrid on loonud kindlad suhted kaasaegse režissuuriga, noorte lavastajatega. See on saanud uueks normaalsuseks. Varem tehti vahet, et Moskva ja Peterburi teatrid ning provintsiteatrid. Head lavastajad töötasid ainult pealinnas. Nüüd see on muutunud.

Kas Venemaa teatrites kehtib tsensuuri?

Konstitutsiooni järgi on tsensuur Venemaal keelatud. Ma ei ole viimasel ajal kuulnud, et midagi oleks keelatud. Aga alanud on sisemine tsensuur. Praegu kõik väga hästi mõistavad, mida tohib ja mida mitte, mida võib kritiseerida ja mida mitte.