Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Jah, mulle meeldib see mõte, et suvituspealinnast saab kultuurikeskus, tänavatel ruulivad performance-kunstnikud ja luuletajad ning igast teisest hoonest saab vähemasti mõneks ajaks galerii. Ma muidugi liialdan, unistan veidi, aga üleüldises plaanis paistab, et Pärnus kunagi idanenud ilusad mõtted on hakanud täiusesse kasvama: Non Grata jätkab oma võitlust, sütevakakatest on kasvanud kultuurikorraldajaid. Kaasaegse kunsti muuseumi mõjulaine on olemas – jah, 1990ndate lõpul sealt välja kasvanud räpparite vaim on andnud positiivse laksu. Märgatav on Pärnu luuletajate seltskond, kes pole küll kuidagi stiiliühtne, küll aga jagub neil kambavaimu ja tegutsemishoogu.

Seekord – nagu juba aastaid igal suvel – on üle linna laotunud valik näituseid, justkui ajamasinaid eesti kunstilukku.