Teiste arvel rikastumine on ikka olnud ihaldatud eesmärk ja selles mõttes ei ole kratt oma tähendust kaotanud

| FILM |

Eesti mütoloogias on kratt üks populaarsemaid tegelasi. Arusaadav. Tundub ju äärmiselt ahvatlev mõte, et sel ajal kui ise mõnusasti pikutad, tassib keegi sulle vara ja rikkust kokku. Tuleb ainult kratt valmis teha. Üks vigur selle asja juures siiski on: käbe kratt nõuab lakkamatult tööd. Kui peremehel mõistus otsas ja ta ei oska enam tööd anda, võtab kratt peremehe hinge. Rasmus Merivoo film “Kratt” annab muistsele loole uued ja ootamatud pöörded. Kogupere õuduskomöödiaks liigitatud linateos on ühtaegu pöörane ja naljakas.

Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Rasmus Merivoo on oma filmis “Kratt” sidunud mütoloogia ja aktuaalsed teemad. Tegelased on ema ja isa lastega, kes elavad linnas, ja maavanaema. Laste nutisõltuvus põrkub vastu maaelu lihtsat tegelikkust, aimuvad eri põlvkonnad ja elustiilid. Vanaema on suulise pärimuse kandja, kohalik raamatukogu peidab kirjalikku pärimust aastasadade tagant. Siin on kogukond ja vallavalitsus, inimeste soovid ja vajadused, millest vallavõim välja ei tee, sest seda manipuleerivad kohalikud hallid kardinalid. Siin on loodusearmastajad ja -kaitsjad ning lihtsakoeline harvesterijuht, keda painab sundmõte kogu aeg raiuda. On ka klassikaline vastandus: kirikuõpetaja ja vanakuri ise.