Õnneks magasid putšistid maha võimaluse Eesti ülemnõukogu ja valitsus arreteerida

Eesti iseseisvuse taastamisel 30 aastat tagasi osutusid määravaks kolm augustiööd: esimene, mil Moskvas hargnesid riigipöörajate relvaüksused; teine, mil riigipöörajad magasid maha võimaluse Eesti juhid arreteerida; ja kolmas, mille hakul iseseisvusotsus tegelikult sündis.

Artikkel ilmus Maalehes 20. augustil 2021.

„Ma ei unusta nende inimeste nimesid, kes 20. augustil kirjutavad alla riigivastasele dokumendile,“ kuulutas Nõukogude Liidu Liberaaldemokraatliku Partei liider Vladimir Žirinovski 1991. aasta 7. augustil Tallinnas EKP Keskkomitee hoones umbes tuhandepealisele publikule.

Pahaendelised märgid

Žirinovski pidas silmas liidulepingut, mille allkirjastamine oli määratud 20. augustile. Selle dokumendi viseerijad lubas ta isiklikult Šeremetjevo lennujaama saata, et nad Nõukogudemaalt igaveseks lahkuksid.

Praegu tekitab Žirinovski esinemise ajalehekajastuste lugemine kummalise tunde. Toona ei teadnud keegi, et mehest kujuneb lihtsalt lärmav poliitkloun, pigem nähti temas tulevast diktaatorit. Kui Žirinovski lubas võita Nõukogude Liidu presidendivalimised ja muuta Baltimaad Venemaa kubermanguks, siis võtsid tema sõnu tõsiselt nii poolehoidjad (Žirinovski saabus Tallinna Moskva-meelse interliikumise ja Eesti NSV Streigikomiteede nõukogu kutsel) kui ka iseseisvusest unistavad eestlased.

Žirinovski sõnades segunevad suurejoonelised möödapanekud kõhedust tekitava prohvetlikkusega. Ta ei aimanud, et 20. augustil ei kirjutata alla mingit liidulepingut, ent ometi allkirjastati just sel päeval Eesti iseseisvuse taastamise otsus. Esinedes kolm nädalat enne riigipöördekatset, ennustas Žirinovski 1991. aasta sügiseks ette 1917. aasta sügise kordumist, sõjaväelist riigipööret ja kodusõda. Maalides kuulajate vaimusilma ette uut Vene rahvusriiki, mille ta Nõukogude Liidu asemele luua lubas, näib Žirinovski kohati justkui kirjeldavat tänapäevast Putini Venemaad.