"“EnsV” puhul läheb pedantsus vahel isegi nii kaugele, et ajad näpuga järge ja kui on välivõte, üritad isegi teada saada, mis ilm sellel kuupäeval aastakümneid tagasi oli", räägib Kangur. "Vaatajat petta ei tohi. Teda ei saa alahinnata."

Vaataja märkab apsakad ära?

Fantaasia peab aga balansseerima sellel piiril, et teatud tingimustes oleks võinud kõik niimoodi juhtuda.

Too mõni näide.

Ma vahel kohe võpatan – seda on juhtunud –, kui mõni noorem näitleja pruugib sellist slängisõna, mida tollel ajal ei kasutatud.
Su oma lapsed on vabana sündinud.

Oma lapsi vaatad alati ilmselt teise pilguga. Sõprade laste pealt märkad aga, kuidas elu on mööda läinud. Ent see elu on olnud ilus.
Kuid kõige õnnelikum olen selle üle, et pole kunagi tunnetanud põlvkondade vahet. Kõige tähtsamaks pean seda, et nooremad suhtlevad vanemaga kui vennad ja õed.

Praegu käib taas üldine vaikne vennatapp, aga fookust pead sa alati tunnetama, et selle käigus oma isamaale liiga ei teeks. Meil on ainult üks Eesti. See on asi, mis peaks meil kogu elu kuklas tuksuma.