Ene Ergma sattus juhuse tahtel putšipäevil Moskvasse ning veetis esimese öö barrikaadidel. 20. augusti õhtul raadiost uudiseid otsides sattus ta Tallinna ülemnõukogu istungi otseülekandele.
“Muidugi on need päevad mul siiani selgelt meeles,” sõnab endine riigikogu esimees Ene Ergma. “Veetsin ju esimese öö barrikaadidel.”
Moskvasse oli ta 1991. aasta augusti keskel sõitnud poolelioleva teadusartikli pärast (Ene Ergma oli siis Tartu Ülikooli teoreetilise füüsika ja astrofüüsika kateedri professor). 19. augusti hommikul helistas artikli kaasautor, teatas putšist ja soovitas teleri käima panna.
Seal oli esmalt matuselise näoga “Vremja” diktor ja siis näidati “Luikede järve”, millest võis aru saada, et Nõukogude Liidus on midagi tõsist lahti.
Koos sõbratariga, kes oli Astrosoveti (NSV Liidu astronoomiateadust koordineeriv organ — toim) teadusraamatukogu juht, sõideti otsekohe tema töökohta, mis asus Kremlist 500 meetri kaugusel.
Õhkkond oli ärev, infot keeruline saada. Räägiti, et tulevad tankid. Ühiselt vaadati telerist, kuidas värisevate kätega Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee esimees Gennadi Janajev loeb ette teadet Mihhail Gorbatšovi terviseprobleemist ja annab teada, et Gorbatšov ei saa ajutiselt riiki juhtida. Õhtupoole mindi ühiselt Valge Maja juurde, kus töötas valitsus. Siis olid tankid juba Punasel väljakul.
