1866. aasta reformiga saavutasid vallaomavalitsused ja -kohtud küll iseseisvuse, ent toimetulekuks nappis esiti nii raha kui ka haritud mehi (naisi toona vallaametnikuks ei võetud – toim). Kui Lõuna-Eestis võttis esialgsetest raskustest ülesaamine keskeltläbi kuni kümme aastat, siis Põhja-Eestis veelgi kauem. Valdade iseseisvumisaegseid olusid Eesti külas ilmestab iseäranis kujukalt see, millist kurja vaeva nähti asjatundlike ja usaldusväärsete isikute leidmisel vallakirjutaja ametikohale.