| Piibujutt | Rostock |
Praegune koroonapuhang on tunduvalt raskendanud suhtlust välisriikidega. See pole uudiseks, sest varem on Eestile juba olnud pikk ajastu, mil välismaale külla või õppima minek oli sageli takistatud.
Sel varasemal keeldude ajal oli endal õnnelik juhus saada aastane õppus tolleaegse Saksa DV Rostocki Ülikoolis.
Ajaloolise tausta tõttu on sakslasi sageli vaadatud pigem kahtlevalt. Paraku on sellest ajastust tulnud eesti perekonnanimede teine pool ka saksa keelest. Näiteks olgu -mann, -berg, -bach, -tal jne. Olid ju mõisahärrad rikkad sakslased, aga eestlased vaesed töölised või talunikud. Enda juhtumi ajal olid aga Saksa DV ja Eesti NSV mõlemad idapoolse mõju all ning seega oli ühise keele leidmine lihtsam. Sakslane ei tundunudki kohapeal kuidagi võõrastav ja nii sõbruneti. Üks tuttavatest kutsus mind oma sõpruskonna poole õhtusöögile.
Muheda õhtusöögi ajal räägiti nalju ja vaikselt naerdi. Kõnekord jõudis minuni. Enda loos valis ema vanaema ja laste korjatud parimad söögiseened oma perele välja, aga ülejäänud müüs turul maha. Minu jutule järgnes tohutu naerupurse. Õhtusel lahkuminekul tekkis endal rõõmu asemel hirmutunne, et väljendasin midagi täiesti lubamatut saksa keeles. Järgmise päeva jooksul sain õnneks selgeks enneolematu naerupurske põhjuse. Võõrustava perekonna nimi oli Pilz, seega eesti keeles "seen".
