“Aja mahavõtmine on üks suuremaid tarkusi siin maailmas. See ei klapi kokku äriloogika ja -filosoofiaga, aga isiklikus elus on aja mahavõtmine ja loobumine millestki väga kasulikud. Loobumises on oma üüratu jõud,” teab Vladislav Koržets, kes 9. septembril jõuab oma elu 70. verstapostini.
Oled kalaliha kvaliteedi kohta julgelt arvamust avaldanud. Vahel öeldakse, et Läänemere kala söömine on peaaegu enesetapp.
Ah, inimesed muretsevad üleliia oma tervise pärast, on hirmul. Hirmud on inimeste sees – ju peavad olema. Kõige põhjas on muidugi surmahirm, mis meie tegemisi väga ja väga määrab.
Loodus pole enam ammu nii puhas, kui me tahaksime. Räägime küll mahepõllundusest ja mahevärkidest, aga ka vihm, mis taevast alla sajab, pole ammu enam ainult puhas vesi.
Mis ma oskan ütelda – kas suren kolm päeva varem või hiljem või kui palju peab seda kala sööma, kus on raskmetalle ja dioksiine? Arvutusi on tehtud, jah, neid asju kalades on, aga palju ma peaks seda kala sööma, et tekiks märgatavaid erinevusi sellest mürgikogusest, mis me niigi saame? Et see muutuks eluohtlikuks?
Kalasööja rahvas pidavat teistest kauem elama.
Jaapanlased on küll maailma suurimad kalasööjad. Põnev detail: maailma kõigist püütavatest angerjatest söövad jaapanlased ära 90%! Kusjuures jänkid ei taha üldse eriti angerjat. Ega eestlane ka omal ajal väga ei tahtnud – angerjas oli põlualune kala, ei käi hästi kokku Moosese raamatu keeldude ja käskudega söögi kohta. Ehkki me oleme luterlik rahvas, siiski vana testamendi arusaamad, nägemus keelatust-lubatust, on meil kuidagi väga juudilik tegelikult. See ei ole takistanud meil sealiha süüa.
