Ka nõukogude inimene julgeb alasti päevitada
(5)| Piibujutt | Võsu |
1953. aasta kevadel premeeris Tallinna Arhitektuuri- ja Ehitustehnikum edukamaid õpilasi nädalapikkuse tuusikuga Võsu puhkekodusse. Nõukaajal oli Võsu üks hinnatumaid mereäärseid puhkepaiku Põhja-Eestis.
Kuna sama aasta märtsis oli surnud suur juht ja rahva hirm Stalin, käisid jutud, et puhkekodus on varasema ajaga võrreldes märgata muutusi ka piirivalvurite käitumises. Nad olid tagasihoidlikumad ja viisakamad kui enne. Jäänud oli ikka üks oluline keeld: puhkajad ei tohtinud pärast kella kümmet õhtul enam rannas jalutada ja sinna jälgi teha, sest piirivalvuritel oli käsk rannaäär rehaga üle riisuda. Varem oli selle keelu rikkujatele määratud kas rahatrahv või koguni mõnepäevane arest piirivalvekordonis. Nüüd võisid piirivalvurid keelust üle astujaid ainult noomida.
Kuna meid majutati suvilasse, mis asus rannas „meeste paradiisi“ lähedal, käisingi seal päevitamas. Kui mõni nädal hiljem Leningradi haiglasse sattusin, olid meedikud väga üllatunud, nähes minu ühtlaselt päevitunud pruuni jumet ja avaldasid isegi kahtlust, et kuidas nõukogude inimene tohib ja julgeb üldkasutataval rannal alasti päevitada.
