ARVO PÄRT 88 | „Leida Laius ütles, et Arvoke, kirjuta mulle nüüd üks lõõtsalugu!”

false

Armastatud helilooja Arvo Pärt tähistab täna oma 88. sünnipäeva. Sel puhul taasavaldame Maalehes varemilmunud loo „Ukuaru valsi“ sünniloost.

„Ööd kui päevad üks ja seesama. Muudkui kääksutab seda pilli!“ Niimoodi ütleb „Ukuaru“ filmi alguses pahuralt Minna ema rollis Velda Otsus ja topib pimedas köögis hagu pliidi alla. Taustal kõlab „Ukuaru valss“.

On väheteada fakt, et „Ukuaru valsi“ sünnist praeguseni on selle 47aastase pala elukäiku ja tuntust mõjutanud mõned näiliselt täiesti juhuslikud sündmused. Kui ahel oleks kuskil katkenud, ei pruugiks palal sellist tuntust üldse ollagi. Maaleht suhtles minevikus toimunu selgitamiseks ligi poolesaja inimesega ning tulemuseks sai ootamatuid pöördeid sisaldav lugu, mille lõpplahendus toob meid möödunud 2020. aasta suvesse.

Ent algusest.

Eesti Teatri ja Muusikamuuseumis on tallel Leida Laiuse 1973. aastal valminud „Ukuaru“ filmimuusika partituur, mille kirjutas Arvo Pärt. „Ukuaru valsi“ kohta pole seal kriipsugi — kirjas on viis rida noote ning märge „Akordeonile“.

Filmis esitab Lembit Ulfsaki tegelane Aksel pala lõõtsaga ning sisse mängis selle Henn Rebase sõnul omaaegne akordionivirtuoos Venda Tammann. See on tagantjärele tekitanud palju küsimusi, sest Tammanni nime filmitiitrites pole ning praegu ei ole ka kedagi, kellelt küsida. Rebase sõnul siin siiski mingit kahtlust pole.

Et noodis vaid napilt kirja pandud valss sai filmi juhtmotiiviks, pidi juhtuma hiljem montaažis, sest filmimuusikapartituuris seda rohkem ei leia. „Ukuarus“ aga kõlab pala mitmel korral.

Järgnevaks paarikümneks aastaks jäi pala vaid filmivaatajate kõrvu.

Aga murrang oli teel.

„Tahtsin abikaasale muljet avaldada!“ tunnistab Marko Matvere.

Muusik vaatas koos abikaasaga 1990. aasta lõpul „Ukuaru“ fimi ja naisele meeldis seal kõlav viis. Matverele endale meeldis aga väga filmis aset leidnud lõõtsamäng, kuigi tegelikult esitati seda küll akordioniga.

„Mul polnud millegagi salvestada ja õppisin loo ära valesti,“ räägib Matvere. „Tekkinud augud täitsin lihtsalt oma fantaasiaga.“

Väikeste Lõõtspillide Ühing hakkas oma esinemistel pala esitama peamiselt avavalsina ja sealt läks see muusikute hulgas lendu. „Tänini võib rahvamuusikute esituses ja ka raadiost kuulda seda meie vale varianti,“ märgib Matvere. Isegi kui esitatakse nii-öelda õigemat valevarianti, tunnevad VLÜ muusikud seal ära enda lisatut. „Meie versioonis on takte juurde tulnud ja lisatud igasuguseid melisme, mida Pärt ise kindlasti poleks sinna pannud.“

VLÜ-lt korjas pala üles Margus Põldsepp, kelle kaudu läks see Untsakate ja Luigelauluneliku repertuaari.

Õhtul enne seda, kui Luigelaulunelik pidi valsi linti mängima, sattus Põldsepp fimi nägema.

„Kuulasin, et oi-oi, see erineb ju päris kõvasti sellest meloodiast, mida meie teame,“ räägib Põldsepp.