Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Piret ehk professor Puppart on käinud läbi ka terve Eesti moe ajaloo, eriti põhjalikult selle viimase sajandi. Koos samuti EKAs töötava Anu Ojaveega on ta avaldanud raamatu "Eesti moe 100 aastat". Kõik see annab talle aluse ja julguse öelda hinnang nii moele tervikuna kui ka selle erilistele ilmingutele Eesti liigagi suurte muutustega lähiajaloos.

Eestlane püüdles uute moesuundade poole juba siis, kui kirikus oma kihelkonna inimestega kokku sai ja kellegi käes näiteks teistsuguseid kindaid silmas. Ta küsis neid üheks päevaks endale – see oli viisakas, samas piisav aeg, et kirikinnaste moeline info perest perre edasi kanduks.

Enne ajakirjanduse tulekut levis (moe)teave siiski väga visalt. Pikitriibuline seelik, mis Põhja-Eestis muutus valdavaks juba XVIII sajandi keskpaiku, osasse Lõuna-Eesti kihelkodadesse ei jõudnudki – enne tuli linnamood peale.

Linnamood liikus ajakirjanduse vahendusel aga juba väga kiiresti. Aasta oli see lõtk, mille jooksul Euroopa moepealinnades sünnitatu juba maailmajao äärealadele jõudis. Piisas ju "šniti võtmiseks" vaid mõnest mujalt siia jõudnud moeajakirja eksemplarist.

Enne Eesti Vabariigi sündi jõudsid siia põhiliselt Saksa žurnaalid, seejärel tõusis aga pikkadeks aastakümneteks juhtkohale Pariis. 1960. aastatel lisandus London – ja muidugi biitlid –, 1970. aastad tõid Itaalia, eelkõige Milano magusa elu hõngu. Ning mööda ei pääsetud ka Ameerikast, sealhulgas hipimoest. Aga enne kõike seda tuli meie vanavanematel elada alles äsja sündinud Eesti Vabariigis.