Lauri Nebel (72) pakub meile alustuseks musta pässiku teed ning hapendatud seentest tehtud salatit leivaga. Keset õue on vanad mõisatalli varemed (rammus muld!), mille vahel lokkab imeline hooldatud aed. Kõik vajaliku taimse kraami kasvatab Nebel ise. Üldse on igal pool näha elujõudu, füüsilise töö jälgi: aias valitseb ilu ja kord, lokkab karm pipar!

***

Ma saan väga hästi aru, kui hea on sul siin jumala selja taga peidus olla...

Aga miks ma peidus olen? Ma ei ole peidus, vaid väga avali ja otse! Täitsa tee ääres – kõik möödasõitjad annavad signaali. Siis naine küsib: kes see oli? Ja vastupidi – kui naine on aias ja rohib, küsin mina: kes see oli, kes signaali andis... (Naerab.) Siin oli vanasti suur nari, kuhu sai otse aknast ronida! Vindi Tom ja Vladi (Koržets) käisid mul siin alati külas...

Paistab, et kulinaarse poolega tegeled sa kogu aeg.

No ma pean. Mu naine on veel nii noor, ta ei ole pensionil. Aga mina elan siin suvekodus maikuust oktoobrini. Pärast seda olen jälle linlane...

Siis läheb külmaks?

Tühjaks lihtsalt. Mul hakkavad trennid ka. Judotrennid lasteaedades, et sa teaks. Kolmes lasteaias (Näitab telefonist pilti oma tillukeste õpilastega.) Eks ma panen mängulisi asju ka sisse, ja kujutlusvõimet. Teatrimaigulisi asju – kuidas karu liigub, kuidas linnud lendavad – soojenduseks.

Kuidas sa selleni jõudsid?

Kas mäletad sellist meest nagu Andres Lutsar? Olin tema õpilane. Ta andis lavakas meile lavalist võitlust. Kui stuudium läbi sai, kutsus ta mu trenni. Ja hakkasingi käima. Aga mitte võistlustel.

Siis tuli sajandivahetus, murrangulised aastad. Andres elas ka siis Õismäel, mina käisin seal ringi, suusamüts viltu peas. Andres tuli vastu ja ütles: kuule, tule hakka lapsi trennima! Väga äkki tuli see, ma ei võtnud vedu. Läks mõni aeg mööda, ta tuli jälle vastu ja ütles: nii, homme tuled mulle lasteaeda ja vaatad trenni. Läksin. Mulle meeldis – milline õhin ja jõud on lastel, kui nad hasardis on kõik, ühes suunas. Ja vastupidi ka – meeletu jõud!