Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Jah, peame endale aru andma, et see meie planeedinatuke on üsna äraruinatud, on jäänud vaid teatud aeg piirini, kui mõnes maailmapiirkonnas pole enam korralikult joogivett (see on tegelikult juba käes) ning lõppeks elamisväärset kliimat, s.t et väga tihedalt rahvastatud aladel võib olla varsti pea võimatu elada. Ja kuhu nad siis tulevad või lähevad?

Massimigratsioon pole loomulikult kellegi unistus. Aga üldiselt on inimesed on ksenofoobsed, vaid väike jagu on avatud ning ilmale valla.

“Jutte siit ja säält. Eestisse jõudnud inimeste lood” on justkui komplimentide jada või kummardus Eestile: Brigitta Davidjants on kirja pannud kümne siia jõudnud inimese lood – Dagestanist, Nigeeriast, Lõuna-Koreast, Tadžikistanist, Süüriast, Armeeniast, Venemaalt, Mehhikost, Iraanist. Nende seas ei ole mugavuspagulasi, pole sugugi ka ainult sõja- või poliit- või kultuuripagulased – kuigi on neidki. Vaid kümne inimese valimgi on väga kirju...

Me migratsioonipaine pole praegu kuigi suur ning lisaks ei ole meil praeguse hulga sisserändajatega mingit häda, veel pole tõsiseid kultuurikonflikte ega linnajagusid või tänavaid, kus keeruline liikuda oleks – Eesti on peatus- või elupaigaks vähestele, sest tõtt-öelda me oleme üsna kummalised ja siia pesapaiga tegemiseks peab inimene ise ka veidi veider olema.