Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Sophokles on keeruline, ohtlik aines – üldse on vanema teatriklassika kaasajastamine keeruline ja valus protsess.

Mitmel korral olen viimasel ajal just näitlejate-lavastajatega (vähem kriitikutega) peatunud sellel, et tegelikult ei tohiks esietenduse põhjal arvustusi kirjutada: esietenduse elevus, tunne on teine, asjad alles settivad kohale, näitlejad alles jõuavad sellesse maailma. Seekordki tahtnuks ma tükki uuesti näha, kuni avastasin, et uus võimalus oleks alles oktoobri tagumises pooles...

Suurema jao teatrikülastajate jaoks jääbki ju ühekordne vaatamine ainsaks kogemuseks, kriitik peaks aga endale lubama seda “luksust” või eneselt lausa nõudma, et ta vaatab lavastust mitu või vähemasti paar korda – mis on kaasaegse teatri puhul (mõnd tükki mängitaksegi vaid mõne korra) ja eriti karantiiniolude vaheldudes vahel keeruline –, eriti kui tunned, et tahad mõnd lavastust soovitada.

VAT Teatri valitud suund on oluline, sest ülalmainitud lavastused on toonud n-ö vana kooli teatrit lähemale just noorele publikule. Ka “Oidipus. Antigone” toob teatriajaloo karmimad tekstid, me kultuuri aluspõhja, sellisesse lavakeeleruumi, et noorel on võimalik sellesse hõlpsamini sisse minna.