Tuuli Roosma on teinud pikalt ja vägevalt tööd, telesarja kultuuride kohtumisest – tõepoolest pigem kohtumisest kui kokkupõrkest. Hiljuti sai auhinnatud nende pere lugu "Meie aasta Indias". Auhindadest olulisem on vast see, millise rahu ja loomulikkusega, kõrvalpilguga Tuuli elu vaatab.

India on eestlasele ikka müstika, olen peljanud isegi mõtet sinna sõitmisest. Lihtsalt inimesi tundub nii palju, ruumi ja õhku nii vähe olevat! Kuidas sinu kohanemissoolikas maailma eri paiku vastu võtab?

Mulle segased paigad meeldivad. Mustus mind ei häiri, avalikult tehtavad toimingud, mis meil näiteks varjatud, kas või surnute põletamine – võtan neid ka elu osana.

Pigem tunnen ennast ebamugavalt näiteks kusagil New Yorgi viiendal avenüül või Pariisis Champs Élysées'l, kus kõigel oleks justkui peal silt "Ära puutu! Eraomand!". Muide, mulle tõesti ei meeldi ahistus avalikus ruumis. Mulle ei meeldi, et mereääred on erastatud; et üha vähemaks jääb paiku, kus võib vabalt telkida, metsas käia, ka murul istuda. Näiteks Iraanis võib vabalt magada tänaval, seda tehakse reisides alati, perekonniti. See on vabadus, mida meil enam ei ole.

Need nii-öelda arenenud ühiskonnad pitsitavad ennast ise. Esimest korda tundsin suurt vaba maailma vabatahtlikku ahistust 1990ndate lõpus, kui elasin põgusalt USAs. Inimesed olid pankade vangid, oma krediidikõlbulikkuse vangid. Iga pisemgi eksimus vallandas kohe paanika, tohutu hirmu politsei, kohtukutsete, kindlustusmaksete tõusu jne ees. See on vist olnud ka üks väheseid paiku, kus ma olen kartnud inimesi, igasuguseid vastu jalutavaid hulle. Ühiskondlik paine pressib lõpuks inimesest välja.