“Näen, et maailm on minu eluajal nii palju muutunud ja natuke kahju on noortest, kes pole saanud kogeda kõike seda, mis enam kunagi tagasi ei tule,” sõnab koos perega väga palju ilmas ringi rännanud Tuuli Roosma.
Tuuli Roosma on teinud pikalt ja vägevalt tööd, telesarja kultuuride kohtumisest – tõepoolest pigem kohtumisest kui kokkupõrkest. Hiljuti sai auhinnatud nende pere lugu "Meie aasta Indias". Auhindadest olulisem on vast see, millise rahu ja loomulikkusega, kõrvalpilguga Tuuli elu vaatab.
India on eestlasele ikka müstika, olen peljanud isegi mõtet sinna sõitmisest. Lihtsalt inimesi tundub nii palju, ruumi ja õhku nii vähe olevat! Kuidas sinu kohanemissoolikas maailma eri paiku vastu võtab?
Mulle segased paigad meeldivad. Mustus mind ei häiri, avalikult tehtavad toimingud, mis meil näiteks varjatud, kas või surnute põletamine – võtan neid ka elu osana.
Pigem tunnen ennast ebamugavalt näiteks kusagil New Yorgi viiendal avenüül või Pariisis Champs Élysées'l, kus kõigel oleks justkui peal silt "Ära puutu! Eraomand!". Muide, mulle tõesti ei meeldi ahistus avalikus ruumis. Mulle ei meeldi, et mereääred on erastatud; et üha vähemaks jääb paiku, kus võib vabalt telkida, metsas käia, ka murul istuda. Näiteks Iraanis võib vabalt magada tänaval, seda tehakse reisides alati, perekonniti. See on vabadus, mida meil enam ei ole.
