Pole loota, et nad tihedas puistus ka talvekuudel innukalt askeldaks, vaid liiguvad enne ikka üha soojematesse ja toidurikkamatesse paikadesse. Kõik puusammaste keskel lendavad sulelised aga lõunasse ei tiku, vaid panevad vastu meie heitlikele talvedele. Nii tean, et sügistalviste metsaskäikude ajal on mind sageli tervitamas puukoristajapaar.
Just nimelt paar, sest kolmandat ega neljandat puukoristajat ühte metsatukka tihtipeale ei mahu. Puukoristajaid leidub kõikjal, kus vähegi rohkem puid.
Olen sügisesel ajal korduvalt sattunud hetkedele, kus mõnes metsatukas või salus, mis on tõenäoliselt olnud piirialaks, on korraga tegutsenud suisa kaks paari puukoristajaid. Kui mõlemad paarid üksteise kohalolu toiduotsingu kõrvalt lõpuks märkasid, vallandus raevukas tagaajamine, tiibade laiali ajamine ja häälekas linnukeelne sõim. Ka sügistalvisesse väikelindude segasalka, mis pea lakkamatult mööda puistut liigub, mahub vaid üks paar puukoristajaid.
