Nõukaajal paadiga Soome ja Rootsi pageda katsunud eestlast ei murdnud ka hullumajas veedetud aastad

Eesti uue kirjan­dustegelase algkuju Johannes Lapmanni elu kulges ühest põgenemiskatsest teiseni. Mehe pöörased seiklused sõjaaegsel Venemaal panevad imestama, et kuidas tal üldse õnnestus sealt hing sees välja tulla.

Täpselt muidugi ei ole ka teada, mis oli see kõige otsustavam sündmus, mille tõttu Lapmann tahtis Teise maailmasõja ajal Venemaa tagalasse jõudes sealt põgeneda. Üks on kindel, et rindele minna mees ei soovinud. Ta oleks mingil hetkel suhteliselt kindlalt saadetud näiteks Eesti korpusse.

“Seal on eri allikad,” jutustab autor, “et ühes kohas ostnud ta suitsupaki eest, teises kohas tunnistab, et viie-kuuesaja rubla eest tuttavalt Tšeljabinskis paberi, et ta on sõjaväeteenistuseks kõlbmatu. Käib Taškendis, Ufaas, Omskis, Buhhaaras, Samarkandis. Tükk aega reisib mees Kesk-Aasias ühest linnast teise, tegeleb mingit sorti äritegevusega.

Protokollidest võib leida, et vähemasti hoidis Lapmann endal hinge sees, hangeldades mingi defitsiitse kaubaga. Käis näiteks artellides tubakat ostmas ja linnades müüs kallimalt maha. Siis ilmselt kuuleb, et sealt Tadžikistani kaudu võib üle Afganistani jõuda Indiasse. Ja kukub seal üsna kohe sisse. Piiritsoonis ikkagi kohe vaadatakse, et võõras nägu.

Seejärel algab 1942. aastal tal pikk keeruline valede seeria. Ta võtab endale teise nime, räägib, et on USA kodanik, Ameerika eestlane ja ning jaurab niikaua, kuni tal lastakse Moskvas USA saatkonda minna. Seal ei olda siiski väga veendunud, et tegu on ameeriklasega.