Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Laval on suure armastuse lugu. See, mida kaks Estonia saalitäit inimesi nägi, oli näitleja- ja lavastajateatri sümbioos. Üks mu teatris tegev sõber ütles, et selliste näitlejate puhul nagu Jevgeni Mironov, on suurim lavastajatarkus tööprotsessi mitte sekkuda. Ma ei ole temaga päris nõus. Lavastaja Alvis Hermanis ise ütles etendusele eelnenud kohtumisel, et teda ei huvita oma töös mitte teater, vaid antropoloogia. Antropoloogia uurib inimest kui bioloogilist ja sotsiaalset olendit, tema iseärasusi ja põlvnemist. Hermanisele on teater vahend, mille abil uurimistööd teha. Ja ta näitab seda ka teistele.

Ma pole siiamaani nimetanud Jevgeni Mironovi lavapartnerit, kes poeb Raissa Gorbatšova nahka – Tšulpan Hamatova. Ning siin tulebki mängu lavastaja, kes loob suhete ja muundumise tasakaalu selliseks, et Jevgeni Mironov ehk siis Mihhail Gorbatšov domineeriks. Ja samas on pärast etenduse vaatamist see tunne ka, et kogu mängu juhtis Raissa, seega Tšulpan. See on selline mitmeplaaniline mäng, kus näitlejad häälestavad ennast publiku nähes selleks, et olla keegi teine. Jah, häälestab isegi mitte selleks, et mängida, vaid et olla.

Dueti kogu tegevus toimub valges suure külgaknaga näitlejate garderoobis, mille seintel grimmilaudade kohal peeglite vahel on pildid Raissa ja Mihhaili elust. Tundub, et päris fotode koopiad.

Näitlejatel on alguses käes tekstiraamatud. Mõnd repliiki korratakse mitut moodi ja heidetakse pilk partnerile küsimusega, milline intonatsioonidest õige on. Kogu etenduse vältel on laval tavaline garderoobi riidenagi kostüümidega. Publiku nähes muudetakse ennast väliselt ja samamoodi saab märgatavaks sisemine muutumine, kui muutuvad olud ja stseenid. Jah, stseenid ühest elust.