Olavi Ruitlane: oma arvamusega on kõige targem tagumikku pühkida. Olin ise antivakser – kas ma nüüd peaks vastanduma iseendale?

“Olen lubanud endale: ei kirjuta elu sees ühtegi raamatut, kui see pole minu jaoks nii oluline, et pean ta hinge pealt maha saama,” pihib Olavi Ruitlane. Suvel sai tal igatahes valmis järjekordne romaan, millega oma lugejaid taas rõõmustada.

Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Ruitlane on Eesti üks loetum, südamlikum kirjanik, kes alustas vahvate vemmalvärsside ja väga poeetilise rokkimisega ning jõudis välja põneva autobiograafilise proosani, mis on praeguseks jõudnud ka filmilinale.

Proosas oled sa senini olnud realist. Suurem jagu su raamatuid on kuidagi elust enesest pärit...

Üks poeet on kirjutanud, et elu on suurem kui film. Vastab tõele – elust suuremat asja välja ei mõtle. Karaktereid ei pea välja mõtlema, kui nad on elus olemas. Mulle meeldib vaadata inimesi, kuidas nad käituvad ja mõtlevad; murrangud, mis toimuvad inimese sees – ma ei pea otsima mingeid narratiive, sest rohujuuretasandil, inimese sees juhtuvad kõik need põnevad asjad juba ära. Mind huvitavad inimesed. Olen küll inimpelglik, aga vaatan neid kõrvalt, nad vaimustavad mind!

Sul on väga selge maailmavaade, mida kaasas kannad?

Mul on selline maailmavaade, et kõigil teistel on õigus! Kusagil on ka minu arvamus, aga oma arvamusega on kõige targem tagumikku pühkida. Mis ma selles olukorras arvan, keda süüdistan? Kust ma ise tulen? Olin omal ajal kõige suurem euroliidu vastane! Olin antivakser. Kas ma nüüd vastandun iseendale, ajas tagasi?