Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Loen raamatust “Aime Unt”: “Meil oli Kesk-Eestile tüüpiline õuna- ja marjaaed. Lähedal oli kuusik, millest kirjutab “Seitsmendas rahukevades” Viivi Luik, olime üleaedsetest küladest.”

“Üleaedsed külad” on omamoodi väljend filosoofilisteks mõtisklusteks. See ka, kuidas me suured anded enamasti just maal on kasvanud ja linnas ennast teostavad või teostanud. Aga see pole selle imelise kunstiraamatu teema.

Kui raamatut esimest korda sirvisin, tulid pähe kaks mõtet ilmselt korraga: et see on kunstialbum ja köitev teatriajaloo õpik. Asjalikult kommenteeritud pildiraamat. Selline värviline. Nüüd, kui olen põhjalikumalt tutvunud, domineerivad need kaks ikka, aga lisandunud on ka teadmine, et oma lühikestes tekstides, enne kui algab Aime Undi teatrikujunduste osa, sõnastab ta ka selle, mida tähendab hea teater üldisemalt, milline on seal ja selles kunstniku osa. Ja muidugi ei pääse mööda tõdemusest, et nagu teater, nii on ka väärt elu iseloomustatav sõnaga “kunst”.