Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Jalutame skulptor Tiiu Kirsipuuga Metsakalmistul päev enne tema 64. sünnipäeva. Tiiu ütleb, et talle meeldib Metsakalmistul käia, seal ei teki hinge kurbust ega morbiidset tunnet, vaid lihtsalt rahu. Küünlaid käib Tiiu kalmistul süütamas enam kui poolteist kuud pärast hingedepäeva.

Rääkisid esivanemate hingedest. Meil levib hoiak, et kui inimene usub lahkunute hingedesse või kasutab pendlit, siis ta usub ka lapiku maa teooriat.

Need on minu arvates täiesti erinevad asjad. Vanad eesti uskumused, maailmavaade – või ükskõik kuidas seda nimetada – on meie juured ja pärand. Mina ei saa näiteks sellest aru, kui tänapäeva inimesed arvavad, et on esivanematest tingimata targemad. Meie esivanematel on olnud teistsugune elukogemus, kombed, ja see on olnud paljuski ellujäämisõpetus, mida anti põlvest põlve edasi – kõik need teadmised, mis on seotud elu, surma ja elu kestma jäämise õpetustega. Maailm on muutunud, teadus ja tehnoloogia on arenenud ning sellega seoses on muutunud loomulikult ka teadmised. Muidugi, me teame mingitest asjadest tänapäeval palju rohkem, aga samas oleme võib-olla elu põhitõdedest hoopis kaugemale liikunud.

Kindlasti muutub vanemaks saades inimese arusaam maailmast, nii elust kui ka surmast. Mina ei käinud lapsepõlves oma vanematega koos kalmistul vanavanemate haudadel. See oli minu vanemate asi ajada. Nüüd on see ka minu asi. Ma isegi naudin kalmistutel käimist. Suhtumised ja eluväärtused ju muutuvad inimese elu jooksul.