Su äsja ilmunud romaan “Elüüsiumi kutse” viib arvutitehnoloogia paranoiamaailma, internetimanipulatsioonide juurde...

Mitte ainult internet, vaid kõik uued tehnoloogiad, millest on ka palju rõõmu – praegugi räägime sinuga üle Messengeri –, on ühtpidi loodud suhtlemiseks, teisalt loomulikult saab nende abil kätte ka infot, et meid ära kasutada ja manipuleerida. Kui nt Ameerikas olid rassirahutused, siis anti teada, et praegusel hetkel Facebooki näotuvastusmehhanisme julgeolekule kasutada ei anta... Muidu küll, aga praegu mitte! See on lahtiste postkaartidega kirjutamine... Kui guugeldad mõnd märksõna, hakatakse ju kohe sulle pakkuma erinevaid kaupu ja teenuseid. Olen praegu Ameerikas – siin on krediidibürood, kes koguvad infot sinu tugevustest ja nõrkustest: mida sa ostad või ei osta... 

“Elüüsiumi kutse” ühendab huvi popkultuuri ja ajaloo vastu, need saavad siin kokku sinu loodud ulmemaailmas, kus peituvad omad ohud...

Ulmemaailm polegi enam ulmemaailm, see on muutunud osaliselt tegelikkuseks. Hiljaaegu oli ka Eesti uudistes, et Facebooki–Instagrami omanikud on hakanud sellesse suurelt investeerima. Olen ajaloohuviline, ja kaasaega või tulevikku on põnev ajalooga ühendada. Virtuaalkangelased viivad lugeja endaga kaasa sündmustesse, mis on juba toimunud.

Seda raamatut kirjutades sain uuesti kokku mõne näitlejaga, kellega olen kunagi võtetel kohtunud, sain tagasi mõelda mingitele filmidele ja ajaloosündmustele. Mind huvitasid ka riigijuhid, kes tahtsid maailma muuta, nagu John F. Kennedy või Lenin. Iseasi, mis oli selle tulemus.