Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Karin Kase isiklik arhiiv pole küll kahjuks säilinud, kuid tema kirju ja käsikirju leidub teistes isikuarhiivides, nii ka Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis. Neist kõige pikaajalisem kirjavahetus oli Kaarel Irdiga, see hõlmab aastaid 1953–1984.

Kirjavahetuse tegi eriliseks vast tõik, et see oli praktiliselt ühepoolne. Irdi vastuskirju pole säilinud peale ühe. Kuid arvata võib, et neid pole kuigi palju olnudki. Teades Irdi impulsiivset loomust, võib oletada, et enamasti haaras ta vastuseks pastaka asemel hoopis telefonitoru. Kui Kask oli kirjutav inimene, siis Ird pigem rääkija.

Kask on vahel ka andnud Irdile selleteemalisi nükkeid: „Tervitan, ilma vastust ootamata. Kirjavahetus ilma vahetuseta! Kah tore!“ (Juuni 1968)

Korduvalt võrdleb Kask nende kirjavahetust tennisemänguga, mida mõlemad olid harrastanud.

„Suhtun Teisse kui seina, mille vastu tennisepalle pekstakse – ühesõnaga: olen üksikmängija olukorras. Teadagi, et minu olukord on parem. Sellepärast oodake järgmist kirja viie päeva pärast."