Ta on väga eriline olevus, keelikloom, veel ainukesena säilinud selgroogne ürgajast. Silmude esimesed isendid elasid juba kambriumi ajastul, seega 500 miljonit aastat tagasi, seega on ta peaaegu nagu elav fossiil – Lampetra fluviatilis. Ladinakeelne sõna lambere tähendab "nilpsama" või "lakkuma", petra aga "kivi". Seega oleks otsetõlkes tema nimeks kivilakkuja.
Jõesilmu itaaliapärane nimetus on lampreta, prantsuse keeles lamproie ja inglise keeles lamprey. On ette tulnud, et silm on end nii kõvasti kivi külge imenud, et teda üles tõstes võtab ta ka kivi kaasa.
Välimuselt on täiskasvanud jõesilm kaunis – pealt rohekalt tume, külgedelt punakaskollane või sinakashall ja kõhu poolt hele. See maolaadne olevus kasvab tavaliselt 30 cm pikkuseks ning kaal jääb sajast grammist veidi allapoole. Seljal on tal kaks kitsast uime.

Silmupüük on Eestis rannakalurite päritav oskus, mis antakse isalt poegadele või teistele sugulastele edasi. Ajaloolise püügiõiguse järgi on rannakaluril õigus teatud arvule silmutorbikutele, millega ta võib ise püüda, neid välja rentida või teistele edasi müüa.
Silmud ongi tänapäeval Narva jõe piirkonna kalurite tulusaim püügiartikkel. Kuidas silmupüüdmine käib ja mida temast valmistada? Lisatud retseptid!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid